Veebruar 2012

Neil nädalail oli mul  õnn saada tabatud ajalooalasest virgutusest, millesarnast polnud enam ammu kogenud. See tõusis mu teadvusesse ühel psühholoogide konverentsil, kuhu astusin sisse vaid selleks, et kohtuda hea sõbraga ja minna pärast ettekande lõppu üheskoos õhtust sööma. Tegelikult aga läks kõik teisiti.
Nad rääkisid ajast, need psühholoogid, ja rääkisid nii, et mõnel iseäranis kirkal hetkel kahtlesin  ühekorraga oma kuulmismeele õigsuses kui ka saksa keele mõistmise võimes. Nad rääkisid aja levimisest ja kujudest; lugudest, mis vormistavad inimelusid; valikute ja vastutamise õnnestavast toimest inimmeelele; tühjusetunde ümberpööramisest; maailma möödasaamise ilust. Mina olin sellest kõigest siiani vaid luuletada osanud.  Siin aga sumises seltskond arstiteadlasi (keda maailm, muide,  tunneb Viini kolmanda psühholoogia-koolkonnana)  ning lahutas aja, surma ja inimesekssaamise teadusliku metoodilisusega algosakesteks. Poeesia,  vastupidi tavapärasele arvamusele,  ei kannatanud seeläbi põrmugi. Ainult mina jäin tol õhtul söömata – ning tõtt-öelda ka magamata.