September 2010

Igal hommikul, ärkamise hetkel, elan läbi oma ajaloo lõpu. Need une ja ärkveloleku vahelised hallid hetked on ainsad minevikku ja tulevikku eraldavad tähised. Eilse päeva lugu koos kõigi oma unenägudega on otsas, ent tulevik pole veel käivitunud. Ainult need vähesed viivud, mil teadvus on naasnud, keha ent viibib veel une madalas rütmis; hetked, mil olen valla loomisloo kammitsaist, täielikult iseendas, juurdlematu ja õnnis kui loom – vaid see ongi mu olevik.
Neid ridu kirjutades on see juba möödas.
Millega võiksingi end vabanda, mida selgitada, kuidas end mõistetavaks teha? Olen nii üksi, et saan rääkida vaid enese eest. Ei pea püüdma seatud piiride ületamist. Aga ei pea sellest ka hoiduma. Olevik ise saab tüdinuks ning keerab külge. Siis oledki teisel pool.
Täna hommikul see juhtus. Nüüd olen teisel pool.
Teisel pool õudset ja keelatut. Teisel pool ajalugu.
Siin peatuvad lood.