Liblikad janus

 

liblikadjanus Milvi Martina Piir

Liblikad janus

2008. aasta romaanivõistlus

Fantaasia 2009

Kiviktaimla uuretes laiunud porine vesi oli ajapikku ära auranud, jättes järele niiske, vetruva kruusa. Kunagi võib-olla kivistub see kuivaks praguderohkeke maaks, mis näeb välja nagu rauga nahk. Kuid praegu hoidis muld rohkesti elustavat niiskust ning sellel tunglesid kümned ja kümned Pieris brassicae’d nagu pudenenud kroonlehtede pilv või tuules hõljuvad lumeräitsakad. Väikesed janused loomakesed lendlesid jahedustõhkuva madala lohu kohal ning püüdsid oma imilonte elustavasse niiskesse pinda suruda. Liblikad tunglesid, trügisid, ronisid üksteise otsa, tõusid lendu ja kukkusid tagasi iseendist kobrutavasse valgesse pitsivahtu. Mitmed said hukka ning nende liikumatud kehakesed, tolm tiibadelt pühitud, katsid liivast jalgteed. Ükski neist ei tundnud õnne valemit ega lahenduskäike. Aga nad teadsid vastust, kus olematu võis hetkega pöörata olevaks. Teadsid voolu, mitte lülisid, astmeid ega lugusid. Oli tasane sulandumine, imbumine, üleminek üha millekski muuks, milles ei tabanud enam ühtki algupära ega lähet. See oli kui varju liikumine seinal, pilvede vajumine silmapiiri poole – piisas vaid korraks pöörduda, kui enam ei tundnud kedagi ära.

KKK:

K: Millest see raamat räägib?

V: Inimestest linnas, nende uskumatutest eludest, mis kohtuvad, põimuvad, jooksevad taas lahku. Nagu vaataksid putukate elu läbi suurendusklaasi. Rahulikult, sekkumata, mitte liiga lähedalt.

K: Tegelastel pole nimesid, mispärast?

V: Et hoida distantsi, jääda eemale. Et jätta tegelastele nende linn, ja hoida lugejad oma linnades.

K: Tähendab, lugeja peaks tegelaste suhtes jääma erapooletuks?

V: Ma ei tea, kas see õnnestub. Võib-olla. Minul autorina ei õnnestunud. Neis on nii palju ilu ja keerukust, et vaistlikult hoiad eemale, ei suuda seda põhjani vastu võtta.

K: Painajad? Hingepiinad? Surm?

V: Kõike leidub. See on helge raamat.