Ajalooja

 

ajalooja Milvi Martina Piir

Ajalooja

 

Fantaasia 2011

 

Mamma lai voodi on kaetud helepunase tekiga, mille servast ripub alla lumivalge sakiline heegelpits. Märtha pole sellist tekki veel kunagi näinud, see tundub lõpmata ülev. Voodi kohale kummardunud mamma silub hoolikal käel tekist kortse välja. Laps klammerdub tema varrukasse ning pärib aeglaselt ja aukartlikult:
— Miks sa selle teki siia paned?
Mamma vastus laseb end natuke oodata. Ta tõmbab pitsisakid sirgu ja sätib kolm valgete püüridega sulepatja peatsis virna, ikka kõige suurem all ja kõige väiksem tipus. Alles siis jääb ta oma tööga rahule, ajab selja sirgu ja vaatab ehitud voodit äraoleva pilguga.
— Täna on keisri sünnipäev, lausub ta viimaks pühalikult.
Märtha püsib hiirvaikselt. Ta ei saa mammast päris hästi aru, aga pildid, mis ta lapseliku vaimusilma ees vahelduvad, on fantaasiaküllased ja võimsad. Ta ei tunne neid inimesi, linnu ega sündmusi oma silmades, aga see kõik on omane ja kuulub tema juurde nagu ta nukud ja raamatud. Enese teadmata tajub Märtha põlvkondade sidet, tajub, et temagi, vänderdav maimuke, on kui järjekordne jääpärl lükitud aegade raskesse keesse. Ta arvab tundvat selle tasast õõtsumist. Nagu kerge tuulehoog puudutab lapse meeli ajaloo võlu. Ta teab, et jääb seda hetke igavesti mäletama.

KKK:

K: Millest see raamat räägib?

V: See räägib väikesest tüdrukust ajavoolus, ja sellest, kuidas ta suureks kasvab.

K: Seega siis kasvamise lugu?

V: Meele sirutumine läbi põlvkondade, ajas ette- ja tahapoole. Inimesed, kes su ellu tulevad ja lähevad. Ühtlasi väga isiklik kallistus aja möödumisele, nii nagu mina seda tunnen.

K: Autobiograafia?

V: Autofiktsioon.

K: Kuid millega see lõpeb? Aeg möödub, elu kaob käest – kas see ei kõla nukralt?

V: Lugu ei lõpe, pööra lehekülge. Seal on kõik olemas, kogu maailma aeg.