November 2013

Ei mäleta enam, millal sain teadlikuks sellistest ilmakuulsatest entsüklopeediatest nagu Britannica, Brockhaus, Duden või Larousse. Küllap ülikooli esimesel aastal, kui akadeemilisi andmebaase kasutama hakkasin; kus mujal ma neid varem näha ja katsuda võisingi. Igal juhul leidus ülikooli raamatukogus neist igat vaid üksainus komplekt, mida mõistagi välja ei laenutatud. Öelnuks keegi mulle toona, et ühel päeval seisab mõni neist mu oma riiulis, poleks see mind isegi muigama pannud.

Ent kui ma praegu toolil ümber pööran, rivistuvad mu haardeuletuses Britannica heledad ja Dudeni tumesinised seljad. Täiskomplektid, esimesest viimase köiteni, indeksid kaasa arvatud. Mõlemad päris mu enda omad, köitekunsti väikesed imed mu kirjutustoas. Lapsepõlves armastasin lugeda isa pruuni- ja mustakaanelisi ENE-sid ja EE-sid, millest, nagu vahepeal üleolevalt mõtlesin, olin ammuilma välja kasvanud. Nüüd aga on ring uuesti täis saanud ja ma loen jälle entsüklopeediaid. Lähen teetassiga voodisse, toetan raske Britannica põlvedele ning avan Richard III, raamatuajaloo või püha Martina kohalt. Öö edenedes tühjenevad riiulid ja köidete kuhil voodijalutsis aina kasvab. Elu tundub täiuslik.