November 2008

Mu edenev kirjatöö sai pealkirja – Liblikad janus. Tean nüüd, et see on romaan … või midagi sinnapoole. Töö käigus olen teada saanud asju, millest mul varem aimugi polnud. Näiteks seda, et romaani kirjutamine eeldab head organiseerimisvõimet. Rohke ja pretensioonikas tegelaskond vajab ohjamiseks kindlat kätt, igaüks tuleb välja voolida ja oma paigale asetada – ja eks mõni tõstab vahel ka mässu. Ühe tegelasega olin iseäranis hädas. Tükk aega ei saanud aru, kuidas ta järgmiseks käitub, sest tegelikult ei saanud ma aru sellestki, kes ta õieti on. Lõpuks andsin talle uue nime, ja kõik asetus iseenesest oma kohale.
*
Neil nädalail on mul rõõm lugeda korrektuuri väikeste viiendike ajalooõpikule Inimesed ajas. Õieti on see rõõm saatnud mind tollest aastatagusest päevast saadik, mil ma Inimestega tööle asusin. Ilma tolle ammuse kutseta poleks ma vist iial aimu saanud, kui rahuldustpakkuv võib olla ühe kooliõpiku, sisuliselt lasteraamatu, kirjutamine. Olen seda terve aasta südamega teinud, lootes, et mul õnnestub edasi anda osake ajaloo võlust, mis on mind ennast saatnud sestpeale, kui mäletama hakkan. Ei oska soovida mõnusamat tööd, millega oma kaamoseaega siseneda.