Märts 2014

Sel talvel Austria muinasjutte lugedes leidsin legendi Margarethe Maultaschist, mis tõi mulle meelde Lion Feuchtwangeri raamatu “Inetu hertsoginna”. Ise juba mõnda aastat Austrias, aga ikka imestan, kuidas kunagi loetud jutud siin otsekui imeväel tõsilugudeks saavad. Margarethe on ajalooline isik, tema Tirooli lossi varemed päriselt olemas ja kogu krahvisoo katkemise ja pärilustülide sasipundar sündinud tõsiasi. Ja ega see ole ainus niisugune lugu. Näiteks muinasjutt suure suuga kuningast toob kohe meelde Habsburgide rippuva alahuule kui suguvõsa tunnuse; muinasjutt uppunud metsast aga paneb mõtlema Doonau-äärsetele tasandikele, mis kevadise suurvee ajal mitme meetri kõrguselt üle ujutatakse. Legend rikkast Weitmoseri perekonnast sundis mind lausa kaardil järge ajama: Bad Hofgastein, Hundsdorf, Weitmoserhof, Ache jõgi – kõik on olemas, üksteise suhtes mõistlikult asetatud ja loogilistes seostes ning Weitmoseri kaevanduseomanike soo tõusu ja languse lugu peale muinasjuturaamatute ka perekonnakroonikasse üles tähendatud. Iseenesest on see ju aabitsatõde, et jutustatud ja kirjapandud ajalugu teineteist toetavad, kuid niisugust kokkukuuluvust ja teineteisesse sulandumist pole ma vähemalt Eesti muinasjuttude puhul tunnetanud.