Mai 2013

Neil päevil nägin oma elu suurimat tulvavett. Doonau, mille ülemjooksul on nädalaid aina sadanud, ei mahu Austriasse jõudes oma sängi enam ära. Mägede vahel pole tal muud võimalust kui iga päevaga aina kõrgemale tõusta ning inimeste poolt mahajäetud külasid üle ujutada. Mitmed piirkonnad, mida alles mõne nädala eest külastasin, on päris ligipääsmatud, raud- ja maanteed vee all. Raske on ette kujutada kena Siedleri restorani Kremsi lähedal, otse Doonau kaldal – seal vist ujuvad küll kalad söögisaalides. Lauskmaal pole asi hull, siin on jõel ruumi valguda üle Marchfeldi madalate juurviljapõldude. Kõrgel Hainburgi sillal seistes näed ümberringi vaid vetevälja, millest puukroonid kui sparglid välja vaatavad.
Viimane suurvesi, nimetatud sajandi kõrgeimaks, oli siin 2002. aastal. Paistis nii, et nüüd on tükiks ajaks muretu. Kuid kõigest napp kümnend hiljem on platsis uus “sajandi suurvesi” … Orthi looduspargi muuseumis leidsin vanu gravüüre Doonau tulvadest 17. ja 18. sajandil. Lainete kukil hulpivad majad ja tarbeasjad, inimesed paatides, naine lambatallega süles, ratsutav aadlimees esiplaanil mingit arusaamatut kangelastegu sooritamas … Austria on nii väga sisemaa kui üldse olla saab. Ometi on inimesed siin alati vee ääres elanud ning kogu nende maailm on täis muistse jõekultuuri märke ja tähiseid.