Juuni 2011

Mõnel süngel hetkel soovin, et maailmas poleks nii palju ajaloohuvilisi. Mõtlen neid põlevasilmseid, pooliku hariduse ja narmendava kriitikameelega entusiaste, kelle ohvriks ma alatasa langen raamatupoe riiulite vahel, lugemissaalides, muuseumides ja vanalinnatänavail. Mina ei tea, kuidas nad mu välja valivad – või on mulle mu eriala tõesti näkku kirjutatud? Kui mõni prillitatud papi jutusoonele satub, ei aita ka endassetõmbumine ja ühesilbilised vastused. Pean kuulma, et Piiblis kirjeldatud veeuputus leidis päriselt aset; et Kolumbus polnud sugugi Ameerika esmaavastaja; et egiptlased võisid püramiidide ehitamisel kasutada maavälist abi. Saan teada, et need sensatsioonilised avastused pärinevad raamatutest, mille pealkirjad kõlavad umbes nagu „Eedeni jumalad“, „Vaaraode saladused“ või „Maailma tegelik ajalugu“. Ja kuidas need vanurid oma haruraamatukogus hangitud teadmisi esitavad! Nagu koolipoisid, kes iga hinna eest soovivad, et õpetaja neid küsiks. Piisab ainsast kohmetust sõnast, ja enam ei peata neid miski. Kiirkõne täriseb kui automaadivalang, silmis särab võidukas helk, maailma tõeline, varjatud ajalugu saab kohe-kohe paljastatud ja tõde jalule seatud. Millegipärast ei suuda ma nende pingutusi vääriliselt hinnata. On vaid piinlik ja kurb iseenda, kaitsetu maailma ja tema solkajaloo pärast.