Juuni 2010

Mu lapsepõlvekodu lähedal, otse väikese maantee ääres kasvab iseäralik mändkuusk, mille võras segunevad mõlema puu oksad. Lapsepõlves uskusin siiralt, et see ongi kahe eri puu – männi ja kuuse – laps ning arutlesin pingsalt, kumb on ema, kumb isa. Kuni mu oma bioloogist isa selle lapseliku kujutelma võimatuse ära seletas. Siis võtsime kahekesi ette uurimisretke. Isa kandis mu süles üle vesise kraaviserva ja imepuu maadligi okste alla pugedes leidsimegi kaks tihedalt teineteise vastu liibunud tüve.
Mu enese kaks tüve, ajalugu ja luule, seisavad teineteisest vähem kui hingeõhu kaugusel. Millest ma ka ei mõtleks või kirjutaks, kõiges on kohal ajalugude metamaailm, loov aeg ja loov keel, mis maitseb kui luule. Mina neil vahet ei tee. Oleks õõvastav oma terviklikkust killustada, see nõuaks süstematiseerivat mõtteviisi, mis minu puhul sügavusse ei ulatu. Kui kahel puul on ühine võra, siis miks ei võiks neil olla ka ühised juured.