Juuli 2011

Üks alatasa reisiv rootslasest sõber rääkis kunagi, et rännates tekkivat tal eriline vajadus rootsikeelseid raamatuid lugeda. Ja nende valik olevat üpris iseäralik, seletas ta edasi, igatahes kaugelt erinev ta tavapärasest lugemismaitsest.
Mööda Euroopat uidates tuli see jutt mulle meelde. Eks minulgi ole reisikotipõhjas mitu kapsaksloetud laenuraamatut, krimkasid ja ulmet ja selliseid eikuskilt-eikuhugi jutukaid, millega paikses elus ei pruugi üldse kokku sattuda. Aga rändava eluviisi juurde nad justkui sobivad. Võõrastes paikades annab emakeel uusi resonantse, ja lõppeks rahunevad kõik meeldimised ja mittemeeldimised  ikka kuldlõikes, perspektiivi- ja tasakaalutundes.
Nõnda siis lugesingi kusagil Leedu männimetsas meeldetuletuseks uuesti läbi Ray Bradbury 451* Fahrenheiti.  Raamatukoguraamatu lõppu oli keegi kritseldanud märkuse: Nüüd ma mõistan, miks härra professor Lotmanil ei olnud televiisorit.
Mõistsin minagi. Nagu ka seda ammust tundmatut lugejat, kes oli tolle seose kõigi järgnevate jaoks üles tähendanud.