Jaanuar 2009

Mulle on alati tundunud eriline ja tähendusrikas sündida aasta esimesel kuul, südatalve kristallvalges päikesesäras, siniste lumevarjude ajal. Uus aasta püsib veel habras ja klammerdub möödunusse, katkestus eelmisest pole veel lõplik. See on aeg, mil muistsete latiinide kahenäoline jumal Janus vaatab ühekorraga otse ja kõrvale, sisse ja välja, minevikku ja olevikku. Oma koja sulgeb ta vaid rahu – terviklikkuse, tasakaalu – saabudes. Seda tundi ei tea keegi. Ta kannab igavesti oma veekannu, millest voolab lõputu jõgi. Koos vooluga rändab ta alla oma lumisest talveallikast, läbi metsa ja tasandike sinna, kus ootab täitumine, suue.
Jaanuariga lõpeb mu õnnistatud olek – see osa aastaringist, mis algas augustilõpu tulekuga. Järgnevad kuud elan vaid sügist igatsedes. Sünnipäevakingiks saan valge kuukinga, õied kui härmatis kuueharulistel vartel.