Detsember 2012

Seekord tõesti tunnen vajadust vahekokkuvõtteks, nii külluslik ja otsustav on olnud see aasta. Kaksteist reisi, seitse suurt esinemist, hulk kirjatöid, veel enam tulemas. Hubane Viin, mis mu meeles ja vaimus aina sügavamale surub nagu murujuured maapinda. Tunnen end seal rikkana; mul on, mida anda, ja ka mulle antakse ohtrasti. On ilus ja hell sõita vahetevahel Eestisse, nautida kodust rantšot ja metsa privaatsust. Niisama erutav on tuksuda Austria viinamägede, kihava miljonilinna ja moodsaks saanud ajaloo rütmides. Kaks maad, kaks keelt, kaks kodu. Ühes olen juhtunud ilmale tulema, teise ise enda jaoks ära tundnud ja omaks valinud. Kummastki pole võimalik loobuda. Tõepoolest, milleks kurvastada maailma pärast, kui võid selle vastu õrnust tunda.
Aga ennekõike on see mu enda avanemine, see kaua timmitud ja lõpuks täkkesse saadud kosmoste tasakaal. Nüüd kannab see mind kui vesi, millele heitmiseks pead enne kergeks saama. On kogemusi, pärast mida ei olda enam sama inimene. Mitte et sellest ei saaks rääkida – oh, küllgi! Sõnad on ikka samad, ainult et ise oled kuuljaks saanud. Elad oma elu kui luuletust. Siis kirjutad selle paberilehele.