Aprill 2013

Kuu aega Eestis. Kodus, teoreetiliselt. Kuude kaupa polnud ükski eestikeelne raamat mu silma alla sattunud. Nüüd siis sattus, sattus mitugi, aga vist polnud ma seekord õnneliku käega …
Ühe asja teen nüüd lugejana küll klaariks: ei mingit keskpärast madalust enam. Ei õnnetuid elusid, võõrandumist ega pettumust. Ei mõistmise mitteleidmist, äpardunud eneseotsinguid, rasket lapsepõlve, allasurutust, valesid valikuid, sunnitust, ohvriks langemist, argust, sõltuvust, valesid ega petmist. Ei kehvasid olusid, pahatahtlikke ligimesi, armastuseta kooselu, sante iseloome ega alandavat enesesalgamist. Kirjandus kihab karakteritest, kes tavatsevad oma isiklikku ummikut maailmaks nimetada ning püüavad väheste nürimeelsete, teosest teosesse korduvate võtete abil teisi seda uskuma panna. Lugejana pole mul selle kõige kohta midagi öelda. Ma ei tunne selliseid eluvorme ja mind ei huvita põrmugi, kuidas järjekordne vusserdis omadega puntrasse satub, iseenda ja teiste nuhtluseks … Nüüdsest suvatsen lugeda ainult selliseid raamatuid, kus ei öelda kellegi kohta halba sõnagi. Vaat nii.