Veebruar 2014

Teadupärast ei huvita ajalugu kuigi paljusid. Aga neid, keda huvitab, on kahesuguseid. Ühtedele meeldivad muistsed ajad ja kauged kultuurid, teised eelistavad lähiaegu kogu nende pingete ja valudega. Ühed ütlevad, at ajas ja ruumis kaugeid sündmusi on hea rahulik tundma õppida, ilma et mõni hiljutine ajaloohaav lahti lööks. Nemad on esmajoones ideoloogiatundlikud. Teised jällegi leiavad, et kuna vanad asjad ei ulatu enam puutuma nende elu siin ja praegu, siis pole nad seetõttu ka kuigi olulised. Nemad on siis pigem kontekstitundlikud. Vahel on põnev kõrvalt jälgida neid, kes väidavad end olevat ajaloohuvist kaugemal kui Kuu Maast. Ajalugu ei lähe neile põrmugi korda, teatavad nad siiraimast südamepõhjast; no üldse ei lähe, juba koolipäevist saadik. Aga varem või hiljem tabad mingi hoova, mingi päästiku, mis vallandab äsjases ajaloovihkajas tõsise kire. See võib olla ta töö või mõni huviala – mälumäng või filmikunst või investeerimispangandus. Siis vestab ta mõnest muistsest annalistist, puupurjekaga maadeavastajast või USA valitsuse abinõudest Suure Depressiooni leevendamisel niisuguse innu ja asjatundlikkusega, mis jätab professionaalid häbisse. Ja ajalugu on taas oma punktivõidu noppinud.