Veebruar 2013

Leben ist möglich.
Neusiedler See järvel algas veebruar lumikellukestega, lõppes aga tolmavate sarapuude, kibedasti ametis mesilindude ja paarikaupa lendavate liblikatega. Värsked tedretäpid on juba nina peal ja sisemine aastaaja-kell näitab umbkaudu Eesti aprillikuud. Kodunen tasapisi. Siinsed künkad on minu silmis parajad mäed, metsad aga … noh, pigem võsa.  Elan igapäevases kerges kummastustundes: vaatan, mõtlen, küsin, püüan aru saada ja ise sessinases olemises kuju võtta. Avastan, et valgus ja helid on vägevad ühisnimetajad. Päike nihutab oma varje seinal just niisamuti nagu Tartus või rantšos või Kadriorus. Õuest kostavad mootoripõrin, värava paugatused, laste kära, koerte klähvimine. Ei pane enam tähele, mis keeles räägin, ümberlülitus toimub peaaegu märkamatult. Antiikseid varemeid, keskaegseid kindlusi ja barokklosse olen näinud rohkem kui iial enne. Ühe muistse varemekünka tipust alla Doonaule vaadates mõtlesingi meelepõhjas: Leben ist möglich.
Uus maa on omaks võetud, mina olen siin omaks võetud. Elu on võimalik.