Veebruar 2011

Vahel öösiti, kui uni katkeb, kuulatan endas uue loo algamist. Ma ei süüta lampi, kirjutan mõne rea pimesi, voodist tõusmata. Ma ei näe, mida kirjutan, ja unustan selle kohe; ei tea, kas pliiats viimati ei tõrgu. Kuid küllap hommikul saab kõik selgeks. Võib-olla leian siis, et magasin maha oma elu keskmurdejoone, aga mis sellestki. Lõppeks on see vaid öö nagu iga teine ja kord saab see mööda. Kardinad juba kumavad, linn lööb mühama kui mets, ajaleht potsatab esikupõrandale ning ma pole koormatud nimetu kohustusega hoida, mäletada, edasi anda.
*
Pühade-eelsel õhtupoolikul sain kätte trükivärske Ajalooja. Tagantjärele on mul hea meel, et viibisin alles tööl, tühjas majas, kust inimesed juba lõunast lahkunud. Jäin üksi paemüüride ja klaasseinte kummalisse, helisid kord neelavasse, kord peegeldavasse maailma, milles potipuude varjud ellu ärkasid. Need olid kummaliselt abitud ja põhjani haavatavad tunnid, mis ma veetsin kahekesi oma vastsündinuga. Väike, kuid tähtis osa minust, koos oma loomisloo ja valusa ilmaletulekuga, oli must eraldunud, nüüd pidin saama hinge tõmmata. Homme või tuleval kuul on igaüks asjaline, arvustab ja õiendab, kiidab ja laidab. Aga tol õhtul ei läinud kellelegi korda, et maailmas on olemas üks Martina ja tema raamat. Olin iseenda päralt ja nii vaba, kui see inimlikult võimalik.