Veebruar 2009

Tühjal ja unisel pärastlõunal helistab keegi žurnalist ning soovib õnne romaanivõistluse võidu puhul. Asi on siis niikaugel. Omas mõttes oleksin küll oodanud korraldajate teadet, kuid nüüd tuleb leppida ajakirjandusliku kuulujutuga. Alles mitme päeva pärast saan žürii sekretärilt kirja: palju õnne KA meie poolt.
Nädalapäevad hiljem loen esimest korda pärast valmimist käsikirja üle. Pole kõige hullem: väge jätkub, ehkki sihtimine on sootuks meelest läinud. Kuid ilmselgelt pole mul tekstiga enam sisemist seost. See on minust irdunud nagu õun puust, ja puu ei igatse oma vilja taga. Kuud on möödunud, see pole enam sama maailm, mina pole enam sama inimene.
*
Külmad kestavad, kuid lume struktuur on hilistalvele omaselt nätske ja väsinud. Õhtuti, pimeduse varjus toon aiast suure kausitäie enda ja alpikannide jaoks. Siin Tartus pole mul talvist ujumiskohta, kus keegi ei vahiks, nagu oleksin loomaaiast põgenenud. Kuid vajadus tunda nahal looduslikku vett, mis jahutaks ja voolaks, on tohutu nagu janu. Petan end siis vähemalt lumega vannitoas.