September 2014

Udu on elamus. Mõnel varaõhtul tekib see tiigi pinnal ja näib kerkivat otse üles nagu suits. Mõnel teisel korral saab see alguse tiigitaguses lohus, kust siis aegamisi laiali valgub. Aga on ka selliseid õhtuid, mil see sünnib kusagil kaugemal, võib-olla madalates niisketes metsades heinamaa taga, ja roomab siis ümberringi, kuni maja on täielikult maailmast ära lõigatud. Ülemise korruse rõdul seistes tunnen ennast nagu mõni „Sõrmuste isanda“ haldjaemand, kes oma salapärases kuningriigis valvet peab, kohevad udulambad põlvede ümber rüselemas … Päriselu rantšos, kuhu olen nüüd lõplikult asunud, on midagi hoopis muud kui senised käimised ja külastused, olgugi vahel ka pikad. Hooned ja õu, mets kohe siinsamas, saja-aastane tamm, tiigisilmad ja heinamaad oma asukate ja olenditega moodustavad omaette maailma, millest alles hakkan osa saama. Ja kui väga ma naudin kontrasti oma teise koduga Austrias, Viini suurlinna katkematu elukohinaga! Varsti olen jälle seal.  Praegu aga on mul hea meel, et mu sissekolimine rantšosse sattus sügise, mu lemmikaja algusesse. Sügise hõrk aroom ja maitsekad värvid kuuluvad nüüd nii kindlalt mu esimestesse muljetesse, et jään neid mäletama oma elupäevade lõpuni. Just maailmade vaheldumine on see, mida ma vajan uuenemiseks, et minust endast saaks omakorda alguse uus ja värske.