September 2013

Septembriõhtutel hilja, kui puud veel lehes, meeldib mulle uidata Karlovas või Tähtveres. Pimedus peidab ära sügisvärvid, jättes vaid hallile taevale kleebitud tumemustad siluetid, mida laternavalgus veelgi rõhutab. Üle nende on kiudjad pilvenarmad ja paar-kolm kidurat tähesilma. Kõikjal too imetabane, õnnelikukstegev sügiselõhn, mis muudab su olemuse nõtkeks ja hõredaks nagu ämblikuvõrgu. Just tühistatusetunne on see, mille pärast iga uut sügist juba ette armastan. See kinnitab su kuulumist Suurde Jahedasse ja mõistab su sellisena igavesti õigeks.
Rahutult sahiseva kase all seistes vaatan siis valgustatud akende ridu. Beežid, kuldkollased, valged, roosakad nelinurgad, suured või väikesed, tuhmid või eredad, igaüks neist kellegi kodu. Aegu tagasi, kui mul oma pesapaika veel polnud, tähistasid sügisöös kumavad aknad minu jaoks privaatset endassetõmbumist ja usaldusest sündivat lõõgastust. Nüüdseks on see kõik mul ammugi olemas, kuid oma kunagist igatsusesegust tunnet mäletan ikka veel. Nii ma siis sügisöiti mängingi, uitan ja igatsen tühjadel vihmasagristel tänavatel, et siis suure rahuldustundega minna tagasi koju, oma elu ajalikku pähklikoorde.