September 2012

Sügislilledest meeldivad mulle enim krüsanteemid. Kõik teised õitsevad oma õitsemise soojal ajal, päikesepaistes. Võib-olla sellepärast jääbki see neil lühikeseks, edevaks ja tujukaks, kiiruga läbitud õiepungade, noor- ja lausõite  ning  närbumise ajaks. Nüüdseks on nad ammugi tüügasteks saanud.
Kuid krüsanteemid alles alustavad. Ma ei tea ühtegi muud lille, mis kord avanenuna püsiks  nädalaid ja kuid muutumatuna. Ainult krüsanteemid on kuni lume saabumiseni ühtmoodi vormikad. Ja ka siis nad ei närtsi, vaid sulgevad end nagu läbiloetud raamatu. See on ilus surm.
Ma ise tunnen end kuuluvat samasse seltsi; kui oleksin lill, siis nimelt krüsanteem. Olen alati teadnud, et avanen hilja. Kooli kokkutuleku fotod ei ütle mulle suurt midagi – kes küll võiksid olla kõik need lottpõsksed mamslid ja kõhukad härrad? Kummaline on mõtelda, et me jagame sama sünniaastat. Mina aga tunnen alles nüüd, keskea lävel, end viimaks valmis olevat. Nood aastad siin on mu avanemise aeg – ja õitsemine saab kestma mu elupäevade lõpuni. Oma hääbumist ma enam ei näe.