September 2011

Inimesed on lahked. Ma ei tunne neid, aga nad astuvad ligi ja ütlevad, et neile meeldis Liblikate raamat, eriti vana naise surm; või see koht, kus väike tüdruk paberist liblikaid voltis. Või kirjutavad, et Ajalooja pani neid oma elu ja täiskasvanuks saamise üle järele mõtlema, ja et nad mõtlevad neist asjust nüüd teistmoodi … Just see viimane – kujutlus, et olen kunagi kirjutanud mõne lõigu või rea, mis on muutunud kellegi mõtteid – hämmastab mind lõpmatult. Samas on see loomulik ja vastastikune, sest ka mina muutun oma lugejate heatahtlikkuse paistel. Nad on end mulle kuuldavaks teinud, on mu kõnetamisele vastanud, ja nüüd saan ma nende ees vastutuse võtta.
Olge te tänatud.
*
Näib olevat mu loomuses, et kuudepikkused segamõtted selginevad ikka sügise saabudes. Olen nüüdseks kolmveerand aastat Tartust ära olnud. See, mis esiotsa näis vaid keskkonnavahetusena, süvenes peagi elustiili vahetuseks. Kuid on ilmne, et midagi veelgi olulisemat, võib-olla kogu mu identiteet on kuju muutmas. Vabanduste aeg on möödas, tuleb teada saada, mis puust ma õieti tehtud olen. Keskkonna või elustiili või muu puru vahetamisega pole mul enam asja. Aeg on tõeliselt voolama pääseda.