September 2008

Iga algus on ootamatu. Koos sellega muutub kõik. Kui seda taipad, oled veelahkme endas juba ületanud.
Elu asine pool on juba tükk aega vaikne, kõik jookseb kui nööri mööda, vaeva ja tähelepanu nõudmata. Kuu-paari jooksul tundus see isegi nauditav, aga pikapeale teeb nüriks ja totraks. Mugandumine pole minu jaoks. Mu siseookean on rahulik ja vägev, tasakaalupunkt hulbib sellel kui klaaskuul. Juba suvel kritseldasin paar lehekülge märkmeid; seal pidi olema midagi, mis mulle korda läks. Ei mäleta, mis see oli, ning järelevaatamiseks pole veel tahtmist.
*
Sügis on minu aeg. Paar päeva pärast augusti keskpaika muutus valgus. Nüüd on sinine sinisem, roheline rohelisem, päeva värvid sügavad. Suve selgroog sai murtud ja sestsaadik sammun vastu oma aastaringi õnnelikemale ajale. Iga sügis uuendab mind põhjani, lumetulekuks pole ma enam sama inimene.