Pelikanide abielu

pelikanide_abielu Milvi Martina Piir

Pelikanide abielu

 

Tähepärg 2015

 

Selsamal hetkel tungis läbi kõrge vitraažakna üksik päikesekiir. See pidi olema tolle päeva ainus – loetud minutid enne varast loojangut rebenes silmapiiril ühtlane talvetaevas ning kitsas jõuline valgusvihk sirutus üle lumise linna. Seni tummana vastu sompu seisnud aken ärkas ellu, sellel tulid esile inimesed, loomad ja laevad. Värvilised klaasitükikesed võimendasid valguse mitmekordseks ja saatsid rõõmsad sinivioletsed ja punased kujutised edasi hallile kivipõrandale. Naised ahhetasid, lummatud värvimängu ootamatusest ja ilust.

„Vaata seda!“ hüüatas Luisa sõrmega vitraažakent osutades. „Alumisel ruudul, päris nurgas, seal on pelikan poegadega! Näed?“ Lili vaatas otsivalt üles, otse vitraaži värvidesse.

„On üks vana legend,“ rääkis Luisa õhinal. „Pelikaniemast, kelle pojad olid näljas. Ta toksis nokaga rinda augu, et neid oma verega toita.“

Lili kuulas tähelepanelikult. „Nii? Ja edasi?“ uuris ta, kui teine vakatas.

„Ongi kõik,“ laiutas Luisa käsi. „Vana traditsiooni järgi on pelikan eneseohverduse ja isetuse sümbol.“

Lili näis rahulolematu. „Traditsioon. Sümbol,“ osatas ta mõrult. „Mis me nendega peale hakkame? Mina tahan teada, kuidas lugu edasi läks. Kas ema jäi terveks? Kuidas ta vastu pidas? Kas ta lapsed kasvasid suureks? Kas tõesti mitte keegi ei aidanud neid? Sellistest asjadest on vaja rääkida! Mitte heietada rumalaid luulusid ohverdusest ja kangelassurmast!“

Luisa naeratas. Muidugi oli Lilil õigus, see oli üks rumal ja kopitanud legend, millest ei tasunudki enamat oodata. Kust pidi pateetiline vormelikeel leidma sõnu elavate inimeste jaoks? Inimesi ülendas soojus ja armastus, mida nad üksteisele pakkusid, mitte kangelaste kisklemine eesõiguste pärast või toberännakud maailma otsa.

KKK:

K: Millest see raamat räägib?

V: See räägib kahest naisest, kes elavad koos.

K: Nagu siis kooselus?

V: Enamgi veel. See on abielu selle sõna parimas tähenduses.

K: Ja lapsed?

V: Jaa, need naised kasvatavad lapsi. Nad töötavad koos, toetavad üksteist, aitavad rasketest aegadest üle saada. Nagu see tõelises abielus peakski käima.

K: See on siis armastuslugu?

V: Oojaa, see on vägagi armastuslugu. See on lugu nii suurest hoolimisest, et sellest peaaegu ei räägitagi. See on lihtsalt kohal, igas reas, igas lõigus.

K: Ja kuidas see lõpeb? Õnnelikult?

V: Raamat lõpeb, ja kooselu lõpeb, aga ühtehoidmine jääb. See on tervenisti üks õnnelik lugu, mitte ainult lõpp …