Oktoober 2013

Traditsiooniline Austria surnuaed näeb eemalt vaadates välja nagu mustade marmortahukate väli. Keskmine kalm kujutab endast  kaheinimesevoodi mõõtudes rakist, peal massiivne marmorplaat, mis lahkunu sängitamiseks kõrvale tõstetakse, ja peatsis püstine mälestuskivi. Rakise sees on täpselt kirstujagu ruumi, seega saab pereliikmeid matta vaid üksteise peale, mitte kõrvale. Ma ei taipa, kuidas nad kõik sellesse kanjonisse ära mahuvad, või kuidas toimitakse siis, kui kaks inimest juhtuvad lahkuma ajaliselt lähestikku. Paar tuttavat, kellelt küsin, ei tea samuti. Selgub, et haua avamine ja sulgemine jäetakse siin professionaalide hooleks, matuselised seda ei näe. Ilmselt vajab see tugevaid närve. Pealegi valitseb siinsel kalmistul mingi vastuoluline ruumikitsikus, marmornelinurgad lamavad tihedalt üksteise kõrval nagu sillutiseplaadid, napilt jääb jalatäis ruumi astumiseks. Teisalt aga puudub kõrgusemõõde sootuks, on ainult puudeta lagedus avatud taeva all. Kummaline paik. Nukker ja kuidagi väga kristlik.

Tänavuse kokkuvõttevõistluse võit kirjutati hindajate otsusel minu arvele. Intervjuu Vikerraadio Keelesaates ja puha. Mis seal ikka, aitäh andjale. Eks osalemistundel on oma väärtus. Harva, kui seda kogen.