Oktoober 2012

Reisimine muudab aja kuju nagu vigurpeeglis. Kord näib see laiali valguvat, siis jälle tõmbub kokku, lüheneb, pikeneb, tormab kuhugi meeletu kiirusega, et siis peaaegu paigale tarduda. Hakib end narmasteks, seob pikkadeks ühendusteks, millel ei näi olevat algust ega lõppu. Mõnd hetke kannab kui puutükikest laintel, mõned matab sügavustesse, kust need enam iial mällu ei kerki. Kuumavirvenduses Troodose mäed – oli see tõesti alles eelmisel kuul? Londoni inetud tänavad – kõigest mõni nädal tagasi? Aga München, aga Bratislava? Millal need minuga juhtusid? Amsterdam, Bari, Salzburg? Millal? Kellega? Pikad lennutunnid pilvedest kõrgemal, lähenev ja kaugenev maastik, mis  teatud  perspektiivist näib alati ükssama. Kus? Milleks?
Tegelikult pole need tõelised küsimused. Neid saab küsida, kuid ei pea. Tegelikult ma tean vastuseid. Kohtumised ja lahkumised, naeratused, embused. Kaubamajad, raudteejaamad, raamatukogud, linnamüürid, muuseumid, kuningalossid, hotellid, tänavad, ootesaalid, pargid, kupeed. Mäed akna taga. Meri sügaval all. Ja kõikehõlmav kodutuse, lahtiühendatuse tunne, milles adun end täielikult iseendana.