Oktoober 2011

Iga kord, kui mõni lehelugu rahvuskadeduse ja ärategemisrõõmu kirjeldamisega kohustuslike tähemärkide arvu täis venitab, rõõmustan endamisi oma piiratud lugemuse üle. Targalt suunatud lugejatähelepanu tähendab, et teatud raamatuid tuleb osata ignoreerida, isegi kui valitsev eetos seda põrmugi ei soodusta.
Mina ei ole lugenud Tammsaaret. Kohe üldse ei ole. Kooliajal alustasin kohustuslikku Tõde ja õigust, ent välistasin selle meelehaige maailma enese jaoks juba esimestel lehekülgedel. Ka hilisemas elus pole kohalik nomineeritud klassika mind suuremat huvitanud. Kuna ma Eesti vaimukultuuri baastekste üldiselt ei tunne, siis pole mul loomulikult ka aimu, millest olen ilma jäänud. Küll aga tean selgesti, mida ma seeläbi võitnud olen – ükskõiksuse mõtte- ja maitselageda traditsiooni suhtes; suutmatuse vabandada üksikisikute nõmedust rahvusmütoloogiliste ja pseudoajalooliste põhjustega. Ning – loomulikut – eluaegse vabastuse mistahes vaimsest kohustusest, mida nende piiratud realiteetide sees varjatult nõutakse.
Inimese identiteet ja ta keel pole kaksikud, rääkigu asjapulgad, mida tahavad. Ükski vägi ei pigista loovust välja sealt, kus seda pole, looja aga leiutab iga päev keelt aina uuesti. Kui ma ühel õnnetul päeval olen sunnitud valima emakeelse mõtteruumi ja vaimse vabaduse vahel, siis valin viimase. Valin olemusliku, mitte kokkuleppelise.