Oktoober 2010

Üks lugeja puudutab mind sügavuti, küsides kujundite kohta mu luuletustes. Olen kimbatuses ega tea, mida talle vastata. Sõna ma tõepoolest valdan, see on mu ainus tõeline anne. Oleks tobe seda tõsiasja pisendada. Ja ometi on keel vaid vormistamisvahend. Et stseeni kirja panna, pean seda tajuma kolmemõõtmeliselt ja meeleliselt. Ma ei mõtle kujundeid välja, vaid elan neid läbi. Kui kirjutan linnust, kes vihmasajus puuoksal magab, siis olen ma ise olnud see lind, ja see vihm, ja see krudisev heli, mis tekib, kui veepihu ta sulgedelt alla langeb.
Kui tõlgin kogetut sõnadesse, kuulen rütmi. See koosneb tohutust hulgast tehnilistest ja füsioloogilistest algosakestest nagu silpide arv ja rõhulisus, vokaalide ja konsonantide vaheldumine või hingamisrütm. Kirjutades järgin seda kõike instinktiivselt. Tean täpselt, et nüüd tuleb kahe udupeene keerutusega põimlause, siis kuuesilbiline rõhutu lihtlause ning seejärel ühe varasema motiivi kordus. Võib-olla sarnaneb see mõnel muusikariistal improviseerimisega. Ma ei oska võrrelda, minu musikaalsus elab keeles.