Oktoober 2009

Liblikad saabusid trükikojast. On pisut ärev ja pidulik tunne. Kes teab, mitu romaani kunagi mu arvele koguneb, igal juhul jääb Liblikad alati mu esimeseks. Ehkki võib-olla siiski ka viimaseks, sest ma ei tunne endal kohustust järjepidevuseks. Järgnevad presentatsioonid, autogrammitunnid ja muu kirjanduseluline trikitamine. See on nagu lumesulamisvesi, mis ei kustuta janu. Aga ma usaldan oma vaistu ega jäta midagi tegemata. On ebamäärane, kuid kindel teadmine, et kõik saab peagi mööda, ja siis olen ma sellestki meelepakitsusest vaba ega pöördu enam tagasi.
*
Kuu lõpus saabub videvikus korraks lumi. Hõredad ebemed langevad nii vaikselt, nagu tahaksid nad oma tulekut varjata. Mõtlen, kuidas nimetaksid seda inuitid, kelle keel lubab tuletada lõputult uusi sõnu lume kohta, mis on neile nii tähtis. Õieti pole see keeles kinni, vaid luules ja armastuses, millega keelt voolida. Endale olulist või kallist oskab igaüks, vähemalt südames, kutsuda tuhandel erineval viisil.