Oktoober 2008

Mind  kummastab aina, kui selgelt lasub Euroopal muistse Rooma varjund. Vahel ilmneb see mõnes ootamatus taipamises, näiteks kujukultuuris. Siinpool impeeriumi kunagist rajajoont on skulptuurid kui asjad iseeneses – enamjaolt pateetilised valitsejad ja nende edevad hobused, upitatud postamentidele, mõeldud põlistama ja veenma. Keisririigi aladel paatos kaob. Sealpool Reini jõge leidub linnatänavatel, külaväljakutel, purskkaevude või väravate juures tillukesi sõbralikke kujukesi – Jumalaemad, head karjased, kavalad inglipoisid, mõni mõttessevajunud leinaja. Nad on selle maailma asukad nagu ületänava kohvikupidaja, külapreester või turunaine. Ükski ei võitle ideede nimel, ei püüa oma tõde tõestada ega möödujale peale käia. Nad justkui teaksid, et kuuluvad ühte teise maailma, kus tohib olla vanamoodsalt surnud, selmet elus ja tähtsust täis.
*
Koju naastes pole ma oma meeles enam üksi, uus lugu on algamas. Laused kerivad end lahti kui noored sõnajalavõrsed, kogunevad parvedesse, koonduvad lõikudeks, sadestuvad lehekülgedeks. Aegamööda hakkan tutvuma olenditega, kes seda lugu asustavad. Mul on raske neid tegelaskujudeks pidada, minule on nad niisama tõelised kui iga teine.