November 2011

See oli vist Ristikivi, kes luuletas:
koduigatsus, kauguseigatsus
 kahte harusse kasvav puu …
Ühtmoodi hea on kodunt kaugele minna ja koju tagasi tulla. Nädalapäevad mujalolekut tundub kuupikkune, nii puhanud ja ilmsüütu oled naastes. Kõiksugu marketid ja terminalid tekitavad muheda tunde nagu aidatagune lepik, värsked ajalehed jutustavad ühtsama alguse ja lõputa lugu eilse maailma kohta. Vaevalt lennuväsimuse välja maganud, tahaksin taas teele asuda. Tallinnas võtab kaamos juba lumekirmet peale, sestap sõidan rantšosse. Kolmsada kilomeetrit lõuna pool leidub veel küllaga sügist.

*
Tõlkija Eric teeb seminaris lühikese sissejuhatuse Eesti kirjanduse ajalukku. Ta ei ütle midagi erilist, mitte midagi uut. Räägib vaid britiliku mõõdukusega, milles pole ei paatost ega raskemeelsust. Viimane muudaks kõik, nuripoliitikast kuni kehva kartulisaagini, ajalooliseks ülekohtuks ja martüüriumiks. Kuulan teda ja naudin depressioonitut Eesti lugu, üht maailma paljude teiste seas.