November 2009

Tutvun rumeenlasega, kelle nimi – Darius – rullib hetkega mu silme ees lahti kaks ja poolt tuhat aastat ajalugu. Darius, Dareios, Dāriūsh – ladina, kreeka, pärsia variant muistsete kuningate nimest, mida see võõramaa mees kannab. Temas endas küll midagi kuninglikku pole. Aga kuuldavasti pidid vanad roomapärased nimed Rumeenias populaarsed olema. See on omapärane side üle ajastute, kunagise provintsi iselaadne kummardus oma igiammusele emamaale.
*
Aasta viimase käigu rantšosse teen üksinda, tahan veeta seal terve päeva täiesti omaette. Lumi on tulemas ja varsti muutub sissesõidutee läbimatuks. Riisun õue saja-aastase tamme alt kuivi krõbisevaid lehti, katan puuriida korralikult kinni ja sulgen aknad-uksed hoolikalt. See on hüvastijätt pikkadeks kuudeks. Mets seisab sügavana ning vaatab tumma mõtliku pilguga üle mu koja ja õue. Sügisvaikus on nii kõikehõlmav, et ma selles peaaegu lahustun. Kui minekule pöördun, kuulen juba lumepilvi kogunemas.