Meelis L

Te ehk ei pane pahaks, kui ütlen paar sõna Teie luulekogu kohta. Avastasin selle tänu heale sõbrale, sest mulle seostus Fantaasia kirjastus siiani ainult ulmekirjandusega.
Teie kogu KÕRKJAVAAS lugedes valdas mind niisugune kummaline nukruse ja samas ka sõnuseletamatu nostalgia tunne, assotsieerus ka ühe jaapani luule antoloogiaga, 15 aastat tagasi loetud, pealkiri vist SÜDA ON AINUKE LILL (koostajaks-tõlkijaks Rein Raud, kes meile kunagi EHI-s kirjanduse ajalugu luges). Siis ma vaatasin võrgust paari arvustust ja mulle need ausalt ei meeldinud, need ei seostunud kuidagi selle nostalgilis-nukra tundega, selle konkreetse emotsiooniga, mille mõju alla ma Teie kogu lugedes sattusin…
Mul tekkis soov ise midagi Teie kogule vastu peegeldada, aga teha seda mitte sõnalises, vaid pildilises vormis, nii et ma panin Teile täna ühe ümbriku posti (tööaadressil); saate ehk homme kätte, elektrooniliselt saata oleks kuidagi impersonaalne. Eks siis ise näete, kui pärale jõuab.
Ja veel üks asi. Teie olete vist ainus, peaaegu ainus inimene, kes on postiivselt ära märkinud ühte minu teismeea lemmikraamatut, kuulsa saksa-juudi kirjaniku Lion Feuchtwangeri mahukat romaani REBASED VIINAMÄEL EHK RELVI AMEERIKALE. Sellel raamatul on sõnumit ka tänasesse päeva.


Teie luule on
sametkinda tehtud joonis
jäälilledes aknale.
….
Tervitades
Ilusat sügisvalgust
——————————————————————————————————————-
Ma lugesin ka Teie romaani, küll mitte põhjalikult, nii-öelda diagonaalis. See on ainese poolest väga omapärane, ma ei ole selles suhtes oma mõtteid lõpuni mõelnud, mingi keelenüanss tekitas minus natuke võõristust (põhjuseks võib olla minu enda kunagine professionaalne kretinism – referendiametis 1996-2000 käis minu käest läbi väga palju multikultuurilisi ja mitmesuguseid ideoloogiaid kandvaid tekste. Aga see selleks)./—/ Meenus üks meeleolu, mis mind valdas Teie romaani lugedes: USA rockgrupp No Doubt video Don’t speak. Täpselt see meeleolu.
Millagi ma loen Teie romaani uuesti ja hoolikamalt läbi ja siis on mul midagi rohkem öelda /…/Mul on ajaloost üks VIIMASTE SÕNADE lemmik, aga et seda mõista, tuleb teada üht lingvistilist asjaolu.
Kui Teeba sõjapealik Epameinondas lamas pärast lahingut surivoodil, siis tema lähimad kaasvõitlejad ja sõbrad nutsid ja halasid: Sina, Epameinondas sured ja jätad meid siia maha, jätnud meile vähemalt poeg! Ta vastas: Mul ei ole poega, aga ma jätan teile seltsiks kaks surematut tütart – Leuktra ja Mantineia. Siis ta suri. 
Need kohanimed – kaks lahingut, kus Epameinondas hävitas seni võitmatud spartalased – on kreeka keeles nimelt naissoost. 
Võimalik, et ma leidsin selle kunagi kapsaksloetud Penguin Books’i Parallel Lives by Plutarchos, täpselt enam ei mäleta.
Igal juhul kõike kaunist soovides