Märts 2013

Aegu tagasi, kui eesti keeles ilmus Marie-Antoinette’i biograafia, oli see raamat mulle mõnda aega oluline ja lähedane. Vahepeal unustasin ta ära, aga viimased kuud on mõnedki detailid mälupõhjast üles kergitanud. Tunnen päris hästi nii Viini paleesid ja aedu, kus arvukas keisrilaste pere üles kasvas, kui ka Versailles’ paleed, kus Marie-Antoinette veetis suurema osa oma ajaloolisest elust. Mõlemad on hiiglaslikud ja suurejoonelised, täis taieste ja tseremooniate tähtsust. Ainult et Hofburgis ja Schönbrunnis on kogu esinduslikkuse taga tajutav veel teinegi mõõde, elurõõmus ja hubane, kohati lausa koduselt lihtne. Versailles’s see puudub, seal on vaid muljetavaldav fassaad, mille taga ei saa elada eraelu ega iseendas selgusele jõuda. Pärast selles paigas kogetud lahkusetust mõtlen ängistusega Marie-Antoinette’ile, teismelisele plikale kogu selle kõleduse keskel. Tema on ajalooks saanud, aga upsakus ja lahkusetus lasuvad endiselt Prantsusmaa vana keskme kohal, nois samades pompöössetes ruumides ja meelelaadis. Vaevalt see nüüd uut revolutsiooni ennustab, kuid kõigest hoolimata oli mul hea meel Viini tagasi pöörduda. Pariis ja Versailles’ ei ole minu maitse jaoks.