Märts 2012

Viini ülikooli akadeemilise raamatukogu hiiglaslikus võlvitud  lugemissaalis astub mu juurde keegi  tumedajuukseline mees, ulatab vaikides sedelikese ja  hajub  ruumimaastikku nagu kosmosesse veel enne, kui jõuan talle õieti otsa vaadata. Schreib mir ‘was Nettes. Philipp – loen jooneliselt märkmikulehelt. Keskkõrva sügavustes moonduvad kirjutatud sõnad otsekui võluväel kohaliku dialekti pehmeks, laulvaks häälduseks. Mingi sisemine klõpsatus annab mulle märku, et tegemist on seigaga, mida kogetakse elus vaid korra. Niisiis väärib see tõsist tähelepanu.
Ükskõik kus mujal tunduks soov kirjalikult tutvust sobitada pisut iseäralik, aga keiserlikku Viini see sobib. Isegi kui olen esiotsa hämmingus, on see vaid mu oma probleem, mis kestab kõigest hetke. Huvitav, miks ta valis saksa keele, mõtlen. Ta ei võinud teada, kas ma seda oskan. Veel vähem võis ta teada, kui süvitsi niisugune pöördumine – Schreib mir  – minus vastu kajab. Sel Philippil peab olema kas erakordne intuitsioon või lihtsalt üliõnnelik käsi. Schreib mir …
Noh, selle soovi täitmine ei valmista mulle raskusi. Saab näha, mis meil teineteisele öelda on.