Märts 2011

Kui ma juhtun süvenema Euroopa valitsejasuguvõsade genealoogiatesse, olen tükiks ajaks kadunud hing. Pea- ja kõrvalliinid, esimeste, teiste ja kolmandate abielude järglased ning eri astmete nõbude omavahelised liidud moodustavad põlvnemismustreid, mille kõrval kahvatuvad kõik Ladina-Ameerika telenovelad. Omas matemaatilises järgnevuses sarnanevad genealoogiad sudokudega, ent kui oskad daatumid lugudeks ümber kodeerida, ütleb loogika üles. Siis ärkavad arvutabelid ellu kui seeneniidistik.
Pikapeale kuluvad põhiliinid pähe ja katavad kogu ajaloo hõreda maatriksiga, millest hea kinni hoida. Siis kohtad kõikjal vanu tuttavaid ja hoomad ühtaegu kaugemaid siirdeid. Kastiilia kuningast Alfonso VIII-st jutustavas romaanis teeb ta väike tütar Blanca esitluskniksu oma tähtsale vanaemale Akvitaania Eleanorile, kes on ta Prantsusmaa tulevaseks kuningannaks määranud; järgmises, Prantsuse Philippe Ilusast rääkivas raamatus peab õukond üht sünget, Kastiilia Blanche’i (sellesama Blanca) aegadest pärinevat lossi juba lootusetult vanamoodsaks. Paari nädala jooksul, mil neid raamatuid loen, riivan ühe inimese aegruumi algust ja lõppu, puudutamata üldse ta elu. See lugude üheaegne seotus ja valikulisus on üks ajaloo paljudest kummastustest, mida pead lihtsalt suutma taluda.