Märts 2010

Sügise ja talve jooksul kogunes raamatukogudest ja koolidest peotäis esinemiskutseid. Võtsin nad kõik heal meelel vastu ning tegin jõudumööda oma visiite, ajuti lausa iga nädal. Need on olnud toredad teekonnad ja toredad kohtumised, kõik isemoodi ja eriilmelised. Keskraamatukogudes on tunda teatavat professionaalsuse hõngu. Seal ollakse külalistega harjunud, nad ei tekita ülemäärast elevust ega ammugi mitte peataolekut. Aga paaris pisikogus õnnestub mul ajalugu teha, sest olen seal ülepea esimene raamatuautor, keda nad on kutsuda söandanud. Selliste külakeste ülesotsimine on omaette seiklus, nii kaardil kui maastikul. Vahel ulatub kuusemets teeservani ja hanged kõrguvad kui müür, nii et hakkan moodsas navigeerimistehnikas kahtlema. Siis aga jõuan lagedale – ja äkitselt ongi raamatukogusilt autonina ees. Valgus aknas, tuba soe, kaltsuvaibad maas, laud kaetud ja inimesed ootamas. Tulen kui vanade tuttavate poole, et seltsis teed juua ja maailma asju arutada. Pärast kingitakse mulle kohaliku kodu-uurija värske uudisteos ja pakitakse tagasiteele omaküpsetatud plaadikooki kaasa.