Märts 2009

Kirjastusest helistatakse: kas ma ei tahaks osaleda ka järgmise, 6. klassi ajalooõpiku kirjutamisel? Muidugi tahan, ja kuidas veel! Rahulik rõõm, mis seostus Inimesed ajas  kirjutamisega, pole vahepeal möödunud kuudega põrmugi kahvatunud. Nõustumine on vähim, mida saan teha lahkete kolleegide heaks, kes on kutsunud mind tegema tõelist tööd, milles ma ajaloolasena kasvan. Seda enam, et nüüd on teemaks vanaaeg, milles ma ennastki tohin asjatundjaks lugeda. Muidugi ütlen jah, tuhat korda jah! Kogu järeltalv täitub heameele õhetavast kumast.
*
Juba mitme kuu eest, aastavahetuse paiku leidsin kapist vana märkmiku, mille lõppu olin kunagi kirjutanud hulga luuletusi. Ma ei tea, millal; võib-olla kümme, võib-olla viisteist aastat tagasi. Leid tuli nii ootamatult, et lausa ehmusin sellest  – või vähemalt tundsin end halvasti ja häirituna. Ma pole siiamaani neid luuletusi lugenud, ikka lükkan edasi ja kogun julgust. Paraku ei mäleta ma sugugi oma toonast mina, ja see vist teebki mind rahutuks. Nagu võiksin neil lehekülgedel saada enesest teada midagi tülikat, midagi, mis oleks koormaks.