Kirjavahetus

Mihkel T
Meiliaadressi sain raamatust, seetõttu tihkan meie spämmidest kubisevas maailmas tülitada.
Stiilitunne. Kunagi väga ammu lapsena lugesin palju, vähemalt nii palju on sest kasu olnud, et autori kirjutamisoskuse taban intuitiivselt ära. Ühtlus ja terviklikkus on esimene punkt, mida kiita tahaksin.
Teine, isiklikum. Vähemalt minu jaoks on Suure Hiko surmast tagasipöördumise stseen väga ilusaks jätkuks Maeterlincki SinilinnuMälestuste maa pildile, mis minuga vaimus juba aastakümneid kaasas käinud. Just Marie Underi 1918 välja antud tõlke järgi. Ka kõik suremised jätavad väga helge mulje. Eks poeetilisus läkski sedavõrd hinge, mis kirjutama pani.
Aga näiteks see koht meeldis mulle hoopis teistmoodi: End sadulasse hiivates nautis Eestseisja sõiduriista vajumist, seda kuulekat, allaheitlikku nõtku…
Muidugi kõik need Harley leheküljed. Moto-inimesed ütleksid vast kooris: Super! See allaheitlik nõtk on eriti ehe.
Sinu puhul on väga tunda, et armastad tõesti kirjandust. Leidsingi Postimehe artiklist Sinu kohta väljendi – keeletundlikkus. See ongi õige. Täpselt samuti nagu head muusikut iseloomustab musikaalsus. Olen ehk ka sellepärast nii vaimustuses, et Sinult on õppida. Lugesin Su raamatust lõike õhtul naisele ette. Ja teen seda veel, sest tundsin lausete sõnaseadest lihtsalt rõõmu.
Nii et…
Ilusat Jõulukuud!
Ja kirjuta veel ja veel!

————————————————————————————————————————–

Mihkel T
/—/ Mõtlen veel tagantjärelegi, peale suurt hulka järgnevaid raamatuid (praegu on mu elus lugemise periood), mis on Liblikatefenomen?
Ametlikud arvustused, kõik, mis netist kätte saab, olen läbi lugenud. Tundub, et kriitikud kardavad väga milleski eksida. Mingisuguste võrdluste toomine oleks ju riskantne. Või ajab neil kohustuslik keskpärase kirjanduse lugemine üle ääre. Aga tore, et niigi palju tunnustust see raamat sai. Minu lugemispäevik-nimekirjas sai ta igatahes kolm hüüumärki, mida pole saanud isegi mu lemmikkirjanike raamatud, ja eesti kirjandust olen üliharva nõnda hinnanud.
Lugesin pärast ka luulekogumiku läbi. (Lugesin luulet kunagi noorena, kui tahtmist oli midagi viisistada, hiljem olen vahel ainult Alliksaart, Heiti Talvikut või mõnd juba tuttavat lugenud.) Pean ütlema, et lugesin teist korda ka ja siis hakkasid mitmed päris meeldima. Nii et ühe hüüumärgi seegi raamat teenis.
/—/ Minu anne, kui seda üldse on, seisneb millegi õieti nägemises. Ma olen ka varem tundnud ära miskit, millele pole ehk kohe tähelepanu pööratud ja ka vastupidi: vahel näen mõne asjatu psühhoosi läbi.
Täna hommikul tuli veel mõte, et Liblikate-raamatu positsioon teiste raamatute hulgas (või fenomen, miks ta mulle meeldib) on eelkõige see omaette maailma tunne – natuke muinasjutuline, soe.
/—/ Eile läks üks meie hobusekari seiklema ja pooleaastane varss leidis maanteel oma otsa. Pidime ta auto järel mööda lumist teed lohistama, siis kõrgest kaldast alla jõe peale tõmbama, enne seda tuli lumelabidaga kuni kaldani tee ette teha, sest ta on siiski paganama raske. Lõpuks, juba pimedas vedas üks tubli mära ta läbi paksu lume talli ette. Kaldast üles tulles heitis küll mõned korrad pikali, aga hakkama sai. Lähen nüüd talli temaga suhtlema.

————————————————————————————————————————–

Martina
/—/ Ega neid kirjasõpru mul nii väga palju ole, sest kirjutamine on teadagi pingutust nõudev tegevus. Aga need, kes vaevaks võtavad, on ka lugemist väärt. /—/

Jäin mõttesse, kas sa luuleraamatu puhul lugejana endale liiga ei tee. Ära ülearu pinguta, eks! Kui ei sobi, siis ei sobi. See, et sulle Liblikadmeeldis, ei garanteeri, et ka kõik muu, mis ma kirjutanud olen või tulevikus kirjutan, peaks samuti meeldima. Ühest küljest annad sa mulle Liblikate arvelt teatud usalduskrediidi, teisalt aga paned ka nähtamatu kohustuse sama fenomeni sinu jaoks aina korrata. See on väga hirmutav väljavaade.

/—/ Minu meelest toimib raamatute puhul samasugune keemia nagu inimestega – mõnega klapib, mõnega mitte; vahel aitab aeg võõraid lähendada, vahel jäävadki võõrad võõrasteks. Ja las nii ollagi. Asi pole ei inimestes ega raamatutes, vaid nende koostoimes ja äratundmises.
Oli heameel kuulda su hobustest; küllap oled lahke inimene. Varsast on küll kahju. Minul on linnas vaid poolepennine kass. Aga maakodus käib õue peal paras metsaelu. Kitsed panevad aina nahka mu noore kastaniallee, rebased teevad aida alla pesa ja tiik on kurepere hommikusöögirestoran. Väiksematest elukatest ei jõua rääkidagi.
Õnne su hobustele!

—————————————————————————————————————————

Mihkel T
Mul pisut nagu rõõm sellest, et Sul kirjasõpru nii väga palju ole. Mitte kahjurõõm, vaid pigem lootus, et mahun Su postkasti või kuhugi mujale ikka ära.

/—/Otsin teistest valdkondadest sageli paralleele muusikaga, sest olen suure osa elust sellega tegelenud ja seda koolides õppinud. Kontsertid on sageli suisa inside üritused, kui enamik kuulajatest on ise suuremal või vähemal määral muusikud. Tundub, et muusikud võtavad interpreedi – vastuvõtja vahekorda vabalt, kuna nad iga kell võivad koos mängima sattuda.
Jah, eks kirjanduski ole nagu inside värk, kus selget piiri kirjutaja ja lugeja vahel alati polegi. Kui üks inimene positsioneerib end kirjanikuks, teine lugejaks, siis võib-olla seotult ka sellega, et üks tähtsustab rohkem ennast, aga teine ala, mida armastab ja millega tegeleb.

/—/ Aeglaselt lugemine. Ma ise ei leia kiirlugemises mõtet. Mis ma selle kokkuhoitud viiekümne kolme minutiga teen, lähen allikale? Aga lugedes ma ju olengi allikate juures, kuhu mul enam minna. /—/

Tänan hobustele õnne soovimast!

Täna on tõeline talveilm. Varsti saad Sinagi oma maakodusse. Seniks mõnusat igatsust ja muretsemist, kust uusi istikuid saada. Kitsed muide armastavad eriti hästi õunapuid!

—————————————————————————————————————————

Mihkel T
/—/ Kord meeldinud autori raamat on alati soovitajaks järgmisele, su luuleraamatu võtsin ju sellepärast kätte. Luule lugemine on üsna spetsiifiline tegevus, selleks peab aega võtma. Molutama natuke, enne kui uut lehte keerata. Ja mitu korda järjest lugema, minu puhul küll. Siis hakkab mõni asi meeldima, ja kui ikkagi ei meeldi, alles siis saab öelda, et see pole lihtsalt minu jaoks. Vanasti jah, mõnikord laulsin luuletusi, aga selleks sobivad jälle teatud omamoodi luuletused.
Aga pooleli jätan raamatuid ka. Hiljuti ühe varasemal romaanivõistlusel auhinnatud raamatu näiteks. Vanem autor, kirjutab justkui elust, aga mina mõtlen, et see elu pole justkui see, mida mina olen näinud. Minu jaoks kasutab autor valesid sõnu. Ühe teise, noore tüdruku raamatu lugesin lõpuni, aga teises pooles kulus ühe lehekülje jaoks keskmiselt alla minuti. Sellise tempoga suudan fikseerida ainult seda, et midagi uut ei ole. Üldiselt tundus autoril vähemalt vaim ergas. Lihtsalt tal polnud veel midagi, millest kirjutada.
Pingutus tasub end ära teistel juhtudel. Kunagi nägin tõesti vaevaKlaaspärlimängu lugedes. Siiamaani on eriline tunne sellest raamatust. Ta justkui heliseb minus edasi. Kõik olev ei peagi nähtav olema.
Möödunud aastal mõtlesin, et ma pole Olemise talumatut kergustlugenud. Aga tuli välja, et olen küll, raamatu lõpp oli tuttav. Küllap lugesin nii, et polnud aega süveneda, lugesin ainult lugu. Ja see lugu ju midagi erilist polegi. Nüüd lugesin pärast seda kogu eestikeelse Kundera läbi. Mõtlen praegu: kas tal mõistjaid ongi sama palju kui kuulsust? Mulle igatahes meeldib. Ja mõne koha pealt isegi vaidleks vastu.
Mis ilmselt tähendab ka, et meeldib.

—————————————————————————————————————————
Mihkel T
Meeldivate raamatute tekstid hakkavad helisema. Isegi üsna muusika moodi.
Klassikalisest muusikast meeldib mulle kõige enam impressionistide ja – sinna pole midagi parata – ka romantikute looming. Näiteks meeldib väga Schuberti Lõpetamata sümfoonia. Ma kuulen ja armastan seda muusikat justkui iseenese sees. Raamatutega on midagi sarnast. Kui nad meeldima hakkavad, võib igasuguseid asju juhtuda. Naljakas, agaDiletantide teekonna Mjatleviga võtsin kunagi koos viina. Ajtmatovit lugedes nutsin niisama. Hollysse, keda kohtasin hommikueinel Tiffany juures, olin armunud. Samuti kirjaniku kujutatud New Yorki, kuhu ma arvasin siis end mitte kunagi sattuvat.
/—/ Kirjutamine pole valitute kunst, ehkki selle juures tundub olevat palju poseerijaid. Minu meelest on olemas päriskirjandus ja teiseks selline ebamusikaalsete inimeste poolt tehtav isetegevus, mis ongi valdav. /—/ Olen kogu aeg arvanud, et kirjutamine tahab samamoodi harjutamist nagu mõne pilli mängimine. Igatahes mõnikord olen seda õnnist tunnet, et mõte hakkab jooksma ka klahve klõbistades, isegi tundnud. Väga harva. Et peaks toksima ja toksima, enne kui andekus või andetus selgeks saab.
/—/ Mida peaks sööma, et nii hästi kirjutada? Sõna vallata, nagu Sina seda teed! Ma arvan, et küllap Sa oled autor, kes päris igaühele ei meeldi, aga kui juba meeldid, siis ikka juba tõeliselt. Sa kontsentreerid mu mõtteid. Sa oled justkui mu kujutluses olemas, tundub nagu ma mõtleksin Sinuga koos. Ma olen sellest justkui midagi ammutanud ja õppinud. Valisin Sind oma ideaaliks, kellele lugemise juures mõelda. (Ja ainult Sinu, muide.) (Sest ega minulgi perekonnas kirjandusinimesi pole, kuigi isa kirjutas isegi paar romaani, aga ta hakkas liiga hilja kirjutama.) (Need sulud siin lõpus tulid nagu vanemates muusikapalades Codad.)
Head sõbrapäeva!

———————————————————————————————————————–
Martina
/—/ Mine võta kinni, kas mõni raamat siseneb lugejasse või lugeja raamatusse. Olen paar korda üllatusega avastanud, kuidas ajas ja ruumis kauge autor asetab tegelased ruumidesse, milles ma tunnen ära oma privaatsfääri; ta nagu kirjeldaks mu kodu. Eks igaüks peab oma mõtteid erakordseteks ja kedagi teist sarnaselt mõttelt tabades võib tunne olla üpris pateetiline. Mitte et ma hingekaaslase otsimise vajadust alahindaksin, kuid mul on tugev kahtlus, et võimalike mõtete hulk on suhteliselt piiratud ja nii tuleb tahes-tahtmata ette hetki, kus mitu inimest üheaegselt ühtsama mõtlevad ja väljendavad.
/—/ Asi pole üldse süžeedes. Maailm ja elud on täis lugude toorainet, mille puhul õhatakse: oijah, mis kõik on olnud, küll sellest saaks romaani! Muidugi saaks, kõigest saaks. Võib kirjutada ka muru kasvamisest, oluline on, kuidas seda teha. Kirjanduslik vormistamine nõuab üht laadi väge, dokumenteerimine ja säilitamine teistsugust. Ja asjade rahule jätmine, nende surra laskmine, on veel omaette anne, tõeline unustamise kunst.
/—/ Lemmikraamatu osas ei ole mul sulle midagi vastu panna, sest neid mul lihtsalt ei ole. See on, muide, lugejatega kohtudes nagu valveküsimus, ja minu jaoks iseäranis segadusseajav. Muidugi on mõni teos olulisem kui teine, kuid ka kõige olulisemate kohta ei saa ma ausaks jäädes väita, nagu oleksid need mind isiksusena muutnud. Nad võivad küll suunata tähelepanu, näidata kätte mõne uue seose, aidata üle mõnest raskest hetkest. Aga tõsta üks kõigist teistest kõrgemale … no ma ei tea. Vist olen selleks sisemiselt liiga jahe ja erapooletu. Nii ei ole mul ka lemmikmuusikat, lemmikinimest ega muud. On lihtsalt mõned raamatud, inimesed, ideed või elamisviisid, mida ma rohkem või vähem tunnen, mis rohkem või vähem meeldivad, ning otsatu hulk neid, millest ma midagi ei tea. Ja enamasti ei saagi kunagi teadma.
Ilusat kevadet!

————————————————————————————————————————–
Mihkel T
Lugesin paar nädalat tagasi Juliuse teekonda. Pisut kartsin, sest mul ei ole ulmega kuigi palju meeldivaid kogemusi. Õnneks oli see jutt vist eksikombel sinna kogumikku sattunud. Aga ju siis südamlike tõsijuttude konkursse ja kogumikke ei tehta. Sinu jaoks võib-olla juba unustatud lugu, aga minu jaoks väga hästi kirjutatud. Muide, kui karu longates läbi sõnajalgade läks, tekkis mul juba mõte, et ta võib olla Tinasilma vend. Võib-olla see “ulme” andis vihje. Ja võib-olla just seepärast see ulme siia ka ei sobi. Ma pole spetsialist, ütlen lihtsalt veelkord, et mulle väga meeldis! Kõik see sõnade rütm muidugi ka. Sõnaseadmise oskuse poolest on positsiooniline vahe Sinuga säärane, et kadedus ka enam ei vaeva.
Tuli mõte, et Sa võiks avaldada Juliuse teekonna uuesti. Igati hea lugu, väga hea, nii tervik kui üldse olla saab, kahjuks sellest kogumikust see õige lugeja ei leia teda üles.

/—/ See võib olla eriline tunne, kui on otsusele jõutud, et teos on nüüd valmis. Sinu raamatud on sellised, kus lugejal on tõesti suurem roll, kui valdavalt valmis nämmutatud tekstide puhul. Kus lugejal on kohe üsna suur roll, sest kokku peavad langema väga erinevad omadused. Umbes samuti nagu peaksid sattuma kohakuti mitme vabalt asetseva ringi ühesugused sektorid. Olgu neid kasvõi kaks, juba läheb juhuslikuks.
Kujutan ette, et tundliku inimese puhul polegi see väga kerge. Aga küllap Sa tugevgi oled. Muidu ju nii ei kirjutaks. Ja usun, et Sul õige tunnustus alles ees on!
Jõudu!