Mai 2014

Tulin Eestisse ja sattusin üle hulga aja oma raamatute seltsi. Kirjandusest pole ma kunagi suuremat hoolinud, kuid raamatud on iseasi. Mõnus tunne jälle omade seas olla. Vaatasin ja katsusin neid ja äkitselt, ilma teadliku pingutuseta sõnastasin enda jaoks raamatute tähenduse, seda just vastanduses kirjandusega. Kirjandus on abstraktne kontseptsioon, mõtteline ehitus, millega mul isiklikult pole midagi pistmist. Raamatutel aga on eluvaim sees, nad on mu lähedal ja hellitavad või ärritavad mind just samamoodi kui mu lähedased. Kui kohvikus toimub kirjandusõhtu, pole sellel osalemine minu jaoks sugugi enesestmõistetav. Kuid nähes kedagi kohvikus raamatut lugemas, tahaks osa minust kangesti teada saada, mis see küll on, mis toda inimest nii köidab. Mida rohkem ma lugejana kogen, seda kaugemaks jääb mulle kirjandus ja seda olulisemaks muutuvad raamatud. Olen kui aednik, kelle jaoks iga üksik taim ta valdustes on isiksus. Nii ka minu raamatud mu hortus librorum‘is. Olgu nad tänatud.