Mai 2012

Läinud sügisel, kui meedias käratseti raamatukogude ostunimekirjade üle, kopeerisin järelemõtlemiseks mitukümmend lehekülge vastavate artiklite kommentaare. Nüüd, mil kired ja kommentaarid on ühtviisi kustunud, rehitsen seda musta materjali enda tarbeks läbi. Ikka uudishimust, privaatsest lõbutundest, mida spontaansete mõttepursete tunnistamine pakub. Hea on end kasvõi võõra tule ääres soojendada, kirjutab keegi. Ja no tõesti, ennem põrssaroosad unelmad kui Mäeküla piimamees või Külmale maale. Ega neid kahte korda läbi lugeda ei suuda, eluisu läheb lepikusse. Või krimkad … Oo! Ajad koos autoriga jälgi, ainult et tema teab, kes on paha, aga sina ei tea, sina oletad ja enamasti nihu. Sarvikuks osutub hoopis keegi teine … Ja sa ei saa raamatut enne käest kui lõpp paistab. A praegu loen Potterit ja mõte jookseb kui siidiniit – oleks endal ka võlukepike … Enne Potteri-poissi lugesin uuesti läbi Puškini Jevgeni Onegini originaalis – “Moi djaadja saamõh tšestnõh praavil…”
Pole vähimatki aimu inimesest nende ridade taga. Ja ometi seob meid jagatud kogemus.
Tegelikult jagatud nauding.