Mai 2010

Mul on  lauasahtlis vanade pappkaante vahel säilinud mõned tädi noorpõlve pliiatsijoonistused. Need pärinevad kuuekümnendatest ja kujutavad enamjaolt toonastelt postkaartidelt mahajoonistatud roose. Plikatirtsuna meeldisid need mulle üliväga. Seetõttu sain kord hakkama asjatundliku allikavõltsimisega, joonistades daatumites number kuued ümber kaheksateks. Nii näisid pildid pärinevat kakskümmend aastat hilisemast ajast ja ma võisin neid oma võhikutest mängukaaslastele enda loominguna esitada. Tont teab, miks ma seda tegin, polnud ma ju ise sugugi kehv joonistaja. Tagantjärele aga väärtustan oma lapsikus nurjatuses hoopis ajaloolase allikakriitilist vaistu ega pane selle kahtlast avaldumisviisi endale ülearu pahaks.
Ajalugu, joonistamist ja lilli armastan jätkuvalt. Ainult ma ei saa lilledele otsa vaadata –  ma mõtlen, nende südamikesse vaadata. Piisab paarist sekundist, kui juba transsi vajun. Lilledesse ei saa otse suunduda, nad on selleks liiga tõelised. Minu meelest on nad ajaloolised olendid. Kunagi tahaksin kirjutada raamatu lillede ajaloost.