Mai 2009

Pärastlõunati tõuseb temperatuur juba üle kahekümne kraadi. Linnas on mul seda raske taluda. Mõtlen ängistusega algavale suvele, mis tuleb taaskord kuidagimoodi üle elada.
Õnneks on see esimene kevadsuvi, mille võtan vastu oma uues rantšos. Tajun seal kõikjal hillitsetud uudishimu. Hele tärkav mets ja õu oma asukatega justkui piidleksid uut perenaist. Kuidas ta lõhnab? Teeb ta kära? Lõhub meie pesad? Juurib meid üles? – niisuguseid küsimusi arvan kuulvat linnusidinas ja puudemühas, rebase norivas pilgus ja sisalike kangetes peakoogutustes. Neil ei pruugi karta. See tükike maailmast on minu vastutusel, ja mina olen hea perenaine. Minu nõudel peab siin igaüks vanade olijatega arvestama.
*
Ühel hilisõhtul potsatab meilboksi skaneeritud dokument, mis annab teada, et semiootikud on mu armuloo lahkesti võidu vääriliseks tunnistanud. Millegipärast on mul äkitselt pisut piinlik, nagu oleksin end mingi kahtlase ettevõtmisega sidunud. Tunnen häbiväärset kergendust, et loo peategelane sellest iial midagi teada ei saa.