Juuni 2014

Vahetevahel, ilma silmnähtava seose või põhjuseta torkab pähe mõni aastakümnete eest kuuldud lause või fraas. Hiljuti juhtus mul niimoodi lapsepõlves loetud Pipi Pikksukaga. Ise küll aru ei saa, et miski oleks mõtteid sellele suunanud, aga nii ta igatahes läks. Raamatus ütleb Pipi, et ‘Rootsi on vaba maa’. Või umbes nii. Mäletan, kuidas ma väikese plikana seepeale sügavalt mõttesse jäin. Rootsi kui maa? Mismoodi see oleks? Minukene ei tundnud muud maad peale Eesti. Nõukogude kuuendik ei läinud arvesse, see oli õpside ja ajaehtede värk, mida ei pidanud tõsiselt võtma. Võib-olla oli see mul esimene kord taibata, et maailm koosneb inimestest, kes kõik elavad omal ‘maal’. Veelgi enam hämmastas mind väljend ‘vaba maa’. See kõlas enneolematult, mul polnud aimugi, et niimoodi on võimalik öelda. Niipalju küll juba taipasin, et kui saab öelda, siis saab ka mõelda. Kuidas täpsemalt sellest mõtlema peaks, seda ma muidugi ei teadnud. Igatahes oli see üks lapsepõlve põhjapanevatest, otse valgustuslikest taipamistest, võrreldav mõne läbimurdelise filosoofia avastamisega. Selliseid hetki ei tule elus liiga sageli ette, mis ongi hea. Aga samas ka kahju.