Juuni 2013

Viimasel ajal tunnen ennast nagu muistse Babüloni elanik, kes ühel päeval ärgates avastab, et ei saa enam oma ligimestest aru, kuna kõik nad räägivad erinevaid keeli. Vanapõlve jutuna on see keelte segamine muidugi tore, kuid minu asjatoimetused siin ja praegu muudab see üpris tülikaks. Nimelt valitseb see keelte paabel mu oma peas ja meeles. Välisruumis ümbritseb mind saksa keel, igapäevases suhtlemises pooleldi saksa, pooleldi inglise keel, mõtlemises inglise keel. Mõnikord keskendudes tõuseb emakeel meelesügavusest pinnale ja muudab ka esimesed väljaöeldud laused eestikeelseks, enne kui end  uuesti ümber lülitada märkan. Mõnd keerulist terminit seletades tuleb appi võtta prantsuse keel, erakordsetel juhtudel ka ladina ja vanakreeka keeled … See kõik võib ju kõlada põnevalt, nagu üks ja teine vahetevahel kadedusenoodiga hääles on tähendanud. Ma ise küll nii optimistlik pole; pigem saan nüüd aru, kuidas tunneb ennast lüliti, mida pidevalt sisse-välja klõpsutatakse. Muistse Babüloni elanikke karistati keelte segamisega nende kõrkuse pärast; huvitav, mis on minu süü? Loodetavasi jääb see segadus ajutiseks, omamoodi kohanemisetapiks mu mitmekeelses eluruumis.