Juuni 2012

Pärast pikka äraolekut ajab kodune postkast värvilisest paberist üle. Ma pole nii kaua ühtegi eestikeelset trükireklaami näinud, et lappan peaaegu huviga. On lõbus ja hämmastav, kuidas tundmatud isikud püüavad su oletatavaid probleeme lahendada. Personaalne võlanõustamine, „ainult-sulle“ tselluliidivastane õli, kirburohi lemmikloomale, juhatus vaimseks ärkamiseks ja eneseleidmiseks … Aga minul on kõik alles ja kohal, pole ma kuhugi kadunud. Olen iseenda jaoks nii vahend kui eesmärk, nii investeering kui dividend. Pole mul võlgu, tselluliiti ega kirpe. Mida hakata peale mõttetu probleemilageda inimesega? Õnneks pole seegi minu mure.
*
Rantšo ehitus on vahepeal jõudsasti edenenud. Arusaam terviklikkusest, mis siiani eksisteeris vaid mu peas, hakkab teoks saama. Maja on ilus ja iseloomuga, väga minulik. Mul on seal hea olla.
*
Saan taas kutse ajalooõpiku kirjutamiseks, sedapuhku on see 9.klassi lähiajalugu. Olgu tänatud andide eest, mida ma pole paludagi taibanud!