Juuni 2009

Linnakodu pööningut koristades pudeneb pappkastide ja ajalehepakkide vahelt vanu koolitunnistusi, vihikuid, joonistusi ja õnnitluskaarte. Korjan need tühja küpsisekarpi ja lükkan sügavale räästa alla. Ma ei taha neid lugeda, sellised asjad häirivad mind. On tunne, nagu oleks keegi püüdnud nimme oma eraeluga mu ukseläve reostada – lihtsalt kiusu pärast, tüli tekitamiseks. Kui suur peab küll olema unustus või ükskõiksus, et oma eluriismed teistele leidmiseks jätta! Ma ise olen ses suhtes äärmuslikult kade, kujutlus mu privaatruumi pudemeid lappavast võõrast häirib mind väga. Hävitan järjekindlalt kõik, mis pole avalikustamiseks mõeldud. Tuleviku ajaloolastel pole minu suhtes lootustki.
*
Pärast mitut nõutut raamatukogunädalat sõnastan oma doktoritöö kavandi. See peab käsitlema kindla eagrupi ajalooteadvust – seda, kuidas inimesed ajaloost mõtlevad, kuidas nad ajaloo abil oma uskumusi toidavad ja mida sellest enda jaoks tallele panevad. Esiotsa paistab kavand küll pisut fantaasiaprojekti moodi, aga see selleks. Saadan ta vastuvõtukomisjonile ning jään vaikses põnevuses ootama.