Juuli 2014

Linnad mu elus. Kõigepealt Viljandi, mis näis maalapsele nii suure ja tõelisena. Mitte sillutatud tänavate ega maja-majas-kinni vaadete pärast, ei. See oli hoopis anaonüümsus, mis mind tookord erutas; kogemus, et võid kõndida läbi terve kesklinna (see võttis umbes kümme minutit) ilma ühtki tuttavat kohtamata. Siis Tartu, mis polnud enam juhuse küsimus, vaid mu enda valik. Väärtuspõhine, seejuures. See linn jäi kauaks mu pesapaigaks, seal kasvasin ma vaimselt üles. Seejärel Tallinn. Samuti vaba valik, kuid seekord professionaalne, mitte enam südame järgi tehtud. Linn, mida ma iialgi isikliklt ei hakka võtma, ehkki teisest küljest pole ka põhjust teda halvustada. Lihtsalt ükskõikne vahepeatus, kust edasi minna. — Minna Viini. Linna, kus selgub mu elu esimese poole vahesumma. Linna, mille südamlik ja elegantne miljöö võimendab mu töö ja tunded mitmekordseks. Oli see mu oma valik? Ma pole selles päris kindel. Tore on mõelda, et mingil seletamatul viisil võivad linnadki endale elanikke valida. Kui nii, siis Viin valis minu. Tagantjärele tundub, et see polekski teisiti saanud minna. Niiväga on mu süda puudutatud sellest ilusast naeratavast linnast.