Juuli 2013

Suur ajalugu on teadagi midagi sellist, millest inimestel on hea kinni hoida ja millesse oma isiklikke lugusid põimida. Enamasti ei tee nad isiklikul ja metakogemusel vahet, vaid on rahul, kui saavad ühiseid lugusid ja müüte jagada.
Aga mida teha siis, kui isiklik lugu ei taha suure looga klappida? Mu enda suurim raskus rahvusliku kannatusloo aktsepteerimisel puudutab küüditamist. Minu perest nimelt ei küüditatud mitte kedagi. Tõesti mitte ühtki hinge, ei Saksa ega Nõukogude poolt. Mistahes raskusi mu vanavanemad ka ei kogenud, paljakspõlemist, lahingute ajal metsas redutamist ja kolhoosidesse sundimist, igal juhul ei lahkunud nad oma kodust. Seepärast on mul raske nõustuda üldlevinud väitega, nagu oleks küüditamine puudutanud iga Eesti peret. Teadmine muidugi oli, ja küllap ka hirm. Mäletan, kuidas kord pereringis räägiti kellegi hiljuti lahkunud vanainimese eluõhtust, mis olevat olnud üpris piinarikas. Ja kuidas üks mu elatanud hõimlane täie enesestmõistetavusega ühmas: “Mes sa’s tahat, va küüditaja säänne. Seoke nüit kergest surma surep.” Selles ütluses ei olnud isiklikku kibedust, pigem rahulolu asjade tasakaaluga, mis iga teo eest lõpuks õiglase tasu mõõdab. Ühtlasi oli see ainus kord, kus kuulsin noid sündmusi oma pereringis mainitavat.