Juuli 2012

Millegipärast on nii, et iga muutumise algust on hoopis lihtsam märgata kui selle edenemist või lõppu. Olen minagi vahetevahel hõisanud, tundes seda aluselt äratõukamise, lahtirakendatuse, eikuhugi kuulumise joovastust, milles kõik sihid ja saabumised on aina ees ja tulevikus ja kaugel …
Nüüd aga tunnen esmakordselt elus, et midagi olemuslikku on lõpule jõudmas. Viimastel kuudel on paljugi välist muutunud, veel enam aga minus endas. Ma pole uus – ei, seda mitte. Pigem küpseks saanud ja avanemas, sügavuti ja sisuliselt, juba täitsa iseenda moodi. Nagu liblikas, kes oma ületalve peetud kesta maha jätab. Tulevik on viimaks pärale jõudnud, see on siinsamas. Igas päevas ja käeulatamises on  mingi  uutlaadi, külluslik ja ligitõmbav  tasakaal, kindlustunne, rahulolu iseendaga. See kasvab välja elatud elust ja valikutest, mida olen teinud niikaua, kui ennast mäletan. See meeldib mulle. See meeldib mulle väga, see küps ja kogenud mina, kes teab oma tahtmist ja teeb selle teoks. See meeldib mulle lausa üle kõige. Mida muud ma saaksingi öelda.